Uno Kaupmees Liisa

sõitsin oma setukaga linna poole traavi ilm oli ilus nii et tolmas tee eespoolt nägin - tüdruk astus maantee peale kraavi tundsin teda kohe - oli Liisa see Liisa päikseline naine - Liisa kaunisilmne naine Liisa unelmate naine - aga hobu oli väsind ja piip oli kustund võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti seal ta mul siis punetas kui ladvaõun enam ma ei saanud muud kui ainult Liisat vahti ohjad läksid meelest aga rinnas oli kõu Liisa päikseline naine - Liisa kaunisilmne naine Liisa unelmate naine - aga hobu oli väsind ja piip oli kustund Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed silmad olid sinised kui potikaas rinnad olid ilusad,ümarad ja kõrged puusajooksu andis alles vaadata Liisa päikseline naine - Liisa kaunisilmne naine Liisa unelmate naine - aga hobu oli väsind ja piip oli kustund võtsin Liisa ümbert kinni musu tahtsin võtta Liisa oli soe nagu pehme sai aga selles ürituses jäin ma kohe hätta Liisa mul - plärts - vasta lõugu lõi