Peoleo - Liisa

LIISA traditsionaal, sõnad Henno Käo Sõitsin oma setukaga linna poole traavi, ilm oli ilus nii, et tolmas tee. Järsku nägin - tüdruk astus maantee veeres kraavi, tundsin teda kohe - oli Liisa see. Ref: Liisa, päikseline naine, Liisa, kaunisilmne naine, Liisa, mu unelmate naine, aga hobu oli väsind ja piip oli kustund. Võtsin Liisa vankrile ja sõit läks jälle lahti, seal ta mul siis punetas kui ladvaõun. Enam ma ei saanud muud, kui ainult Liisat vahti, ohjad läksid meelest, aga rinnas oli kõu. Ref: Liisal olid juuksed nagu viljakõrred kuldsed, silmad olid sinised kui potikaas. Rinnad olid ilusad ja ümarad ja kõrged, puusajooksu andis alles vaadata. Ref: Võtsin Liisa ümbert kinni, musu tahtsin võtta, Liisa oli soe nagu värske sai. Aga selles ürituses jäin ma kohe hätta, Liisa mulle - plärts - vastu kõrvu lõi! Ref: