Louis - Meremees

(Salm 1) Kui sadam jäi kord seljataha ja kajakad veel saatsid teel, siis merele ma usaldasin oma nooruse ja meele. Tuul puhus purjed pingule ning silmapiir jäi kutsuma, kuid südames üks vaikne rand jäi ikka koju ootama. (Refrään) Hei, meri kannab laeva veel, üle tormide ja vee. Kuid ükskord viib tagasi mind koduranna tee. Hei, meri laulab öödes mul, tuulte, tähtede keelt. Kuid kõige kallim laul on see, mis kostab kodu teelt. (Salm 2) On nähtud võõraid sadamaid ja maid, mis kaardiltki ei leia, kuid oma rannaküla tuld ei suuda miski kinni püüda. Kui õhtul vaibub lainehääl ja taevas süttib tähti täis, siis mõte lendab koju taas, kus lapsepõlv veel alles näib. (Refrään) Hei, meri kannab laeva veel, üle tormide ja vee. Kuid ükskord viib tagasi mind koduranna tee. Hei, meri laulab öödes mul, tuulte, tähtede keelt. Kuid kõige kallim laul on see, mis kostab kodu teelt. (Salm 3) On torme olnud rohkem veel, kui noorena ma arvata võin, ning mõni laine õpetas, et uhkus pole merel kroon. Kuid ikka, kui ma vahis seisan ja koit tõuseb üle vee, siis tean, et kuskil ootamas on minu koduranna tee. (Refrään) Hei, meri kannab laeva veel, üle tormide ja vee. Kuid ükskord viib tagasi mind koduranna tee. Hei, meri laulab öödes mul, tuulte, tähtede keelt. Kuid kõige kallim laul on see, mis kostab kodu teelt. (Lõpp) Ja kui mu teekond lõppenud, ning vaikseks jäänud mereviir, siis tean, et kodu ootab mind seal, kus algas minu piir.