Louis - Illusioon

(1 salm) Kui olen eksinud pimedas teel, oled mu taevas, mis juhatab veel. Kauguses kumab su vaikne leek, märk, mis ei kao mu seest. Öö hingab tasa läbi mu naha, varjudest kostab su hääl. Isegi siis, kui maailm on kaugel, kuulan sind läbi aja ja maa. (Refrään) Kui olen eksinud, oled mu taevas. Oled valgus mu hinges, mis mind edasi kannab. Jää minuga, ära iial lahku. Läbi varjude ja öö, see on vaid illusioon. Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon. Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon. (2 salm) Mälestused sinust räägivad veel, kajana tühjades koridorides. Iga samm viib lähemale taas, läbi kadunud viivude. Oled valgus mu hinges, mu sees, täht, mis ei kustu ka öös. Kui kõik muu hajub mu ümbert, jääd minuga tantsima koos. (Refrään) Kui olen eksinud, oled mu taevas. Oled valgus mu hinges, mis mind edasi kannab. Jää minuga, ära iial lahku. Läbi varjude ja öö, see on vaid illusioon. Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon. Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon. (3 salm) Eira tõde sel ööl, ära küsi miks, lase hetkedel vabalt voolata. Kõik, mis näib, ei pruugi olla päris, kuid su puudutus jääb mu varjuks. (Sild) Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon. Peegeldused mustas vees juhatavad sind mu poole. Jää minuga, ära lahku, läbi vaikuse ja öö. Kui maailm kaob mu ümbert, oled sina ainus tõde. (Refrään) Kui olen eksinud, oled mu taevas. Oled valgus mu hinges, mis mind edasi kannab. Jää minuga, ära iial lahku. Läbi varjude ja öö, see on vaid illusioon. Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon. Ma ei kaota oma mõistust, see on vaid illusioon.