261. Indrek Neivelt ja Heido Vitsur, "Perestroika neljas etapp"

Saade tõukus Heido värskest artiklist "Kibestunult uude aastasse" [1]. "Minu arvates on see viimase kümne aasta kõige parem arvamuslugu," ei olnud Indrek kiitusega kitsi (16. minut). "See lugu nõudis julgust," jätkas Indrek, "sest mõni aeg tagasi oleks seisukohta, et Ameerika hegemoonia ei kesta igavesti, peetud kremlimeelseks." "Olen elanud kaua ja näinud ka seda, kuidas inimesed Stalini surma järel nutsid," selgitas Heido oma söakuse tagamaid (21. minut), "mul on nendes küsimustes teatud närv olemas. Ma tunnen, millal võib natuke rohkem haukuda." – "Perestroika on alanud! Võib jälle rääkida!" rõõmustas kuuldu peale Indrek. Mulle meenusid siinkohal NLKP viimase peasekretäri Mihhail Gorbatšovi omaaegsed meelisklused perestroika erinevatest etappidest. Kõigepealt oli kiirendus (uskorenije) – s.o süsteemi tuunimine etteantud raamistikus —, sellele järgnes avalikustamine (glasnost): arutelu sotsialistliku süsteemi kitsaskohtade üle. Avalikustamine tõi endaga kaasa demokraatlikud eksperimendid, 1989. aasta mais tuli Moskvas kokku Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress. Sealt läks Nõukogude impeeriumi laialisaatmiseni veel ainult pisut enam kui kaks aastat. Niisiis, kokkuvõtvalt: 1) uskorenije; 2) glasnost; 3) demokratisaatsija; 4) raspad. Olgu selle teema lõpetuseks lisatud, et Gorbatšovi ja Trumpi vahele on huvitavaid paralleele vedanud Rootsi ajakirjanik Malcom Kyeyune ("Trump's Gorbachev moment" [2]). Keskustelu teise poole alguses (62. minut) viisin ma jutu briti ajaloolasele Simon Schamale (saate tunnuspildil paremal), kelle sulest on ilmunud suurepärane Prantsuse revolutsiooni lahkav raamat "Citizens". Minu mõtlemist on viimasel viieteistkümnel aastal olulisel määral mõjutanud tema 2010. aasta mais FT-s ilmunud artikkel "On the brink of a new age of rage". Olen teda seetõttu palju tsiteerinud, näiteks kaheksa aastat tagasi ERR-i portaalis ilmunud loos "Globaal-Revali äng" [3]. "Ajaloolased teavad rääkida, et majanduskatastroofile järgneb rahva raevupuhang sageli väikese viivitusega. Esimeses vaatuses toob kriisi põhjustatud šokk kaasa hirmunud peataoleku ja poliitilise messia ootuse, instinktiivsed enesekaitsemeetmed, kuid mitte veel viha organiseeritud mobilisatsiooni. Olgu aasta 1789 või 2010, tavaliselt jääb tormi harjal ametisse astuvale valitsusele üürike hetk kriisi ohjeldamiseks. Kui nähakse, et see ei säästa olukorra parandamiseks oma jõudu, võib valitsus mõneks ajaks saavutada ka ajutise legitiimsuse. Teine vaatus on keerulisem," kirjutas Schama pea kuusteist aastat tagasi. Kui uutmise uue näitemängu esimene vaatus algas 2008. aasta 15. augustil Lehmani pankrotiga ja jõudis teise vaatusesse 2022. aasta kevadel (mis makromajanduslikus mõttes kujutas endast 2008. aasta kordusetendust steroididel), siis ei jää süveneva eelarvekriisiga maadlevatel valitsustel õige pea midagi muud üle kui kutsuda kokku rahvasaadikute kongressid (või generaalstaadid, nagu analoogset nähtust nimetati revolutsiooni-eelsel Prantsusmaal). "Inimesed ei saa aru, et kogu planeet on pankrotis ning algamas on hullumeelne maksuralli," iseloomustab kujunenud olukorda lühidalt endine BlackRocki portfellihaldur ja Robert F. Kennedy valimiskampaania finantsjuht Edward Dowd [4]. Need sõnad võtavad olukorra kaunis napilt kokku. H. ——————————————— [1] https://arvamus.postimees.ee/8391498/... [2] https://unherd.com/2025/04/trumps-gor... [3] https://www.err.ee/691672/hardo-pajul... [4] https://edasi.org/202831/hardo-pajula...