"Kargus" Meel ja Toomas Valk

"Munadepühad Setomaal 1953". Setomaal peetakse lihavõtteid nn. vana kalendri järgi.- see on olud ka "Lihavõttemaa" toimumisajaks. Ürituse kestvus üks nädal. Alustatakse lihavõtte esimesel pühal, see on kujunenud oma rahva ja Setomaa sõprade päevaks. Lihavõtted on setodel üks tätsamaid pühi. Kui jõulud on olnud perekesksemad, siis lihavõtete ajal suheldi rohkem külarahvaga. Noored neiud käisid kiige peal ja mehed loomka juurde. Noormehed käisid küla peal mune korjamas, sellega käis kaasas väike võistlus. Ilusamasse munakorvi pandi teadagi meelsamini ja ilusamaid mune. Lihavõttepühade hommikul ja terve järgmise nädala jooksul kõlasid kirikukellad üle külade. Sel ajal võis igaüks kirikutorni kelli lööma minna. Lihavõtetel toodi suur tükk liha lauale, küpsetati vasikalihapraadi ning Suure Laupäeva õhtul valmistati vasikalihasülti. Pühadelauale kuulusid kohupiim, kohupiimapirukas, sai, praetud kala, silk sibulaga, piim, kohv ja mitmesugused munatoidud. Lihavõtete tähtsaim toiming oli pühademunade värvimine. Munade värvimist võib alustada Suurel Neljapäeval. Mune värviti palju ja võimalikult kirjuks. Värvimiseks kasutati sibulakoori, saunaviha lehti, linaseemneaganaid, värvilisi lõngajuppe, nartse, seemneid jm. Iga muna seoti eraldi pakikeseks ja keriti niidiga risti-rästi kinni. Pakitud mune keedeti vähemalt 10 minutit. Kõige ilusam muna hoiti kõige kallimale. Muna värvustel oli ka oma tähendus: punane - armastus; roosa - õrnus; roheline - lootus; sinine - truudus; kollane - valskus; hall - tasadus. Pühademunaga oli seotud mitmesuguseid kombeid ja tavasid: munade vahetamine, veeretamine, koksimine jne. Kui esimese lihavõttepüha hommikul lauda istuti, siis enne munade söömist koksiti neid. Koksimise ajal mõtles kumbki koksija ühe salajase soovi. Kelle muna jäi pärast koksimist terveks, selle soov läheb täide. Filmilõigud Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Antud filmijuppi võib näha ka Saatse Muuseumis.