Mu Latsõpõlvõ Võromaa _ ( võrumaa võrumaa kõige ilusam sa )

.    • Mu latsõpõlvõ Võromaa   Kis tiid viil ilman säänest uhkõt paika, kos rüäpõld kündäs oru nõlvalõ, sääl põllumiis piät kimmält atra hoitma, et tuu ei lähäs vao päält kõrvalõ. Küll uhkõ omma, Võromaa, su mõtsa nuist läbi minnen kuuli käüdüs sai. Ma mõnikõrd jäi saisma silla kotsil, kos käänülise jõe mann kallu kai. Võromaa, Võromaa, kõgõ ilusamp sa, sinnu kitä ma egal puul ollõn. Sükäv Ööbikuorg, korgõ Munamäe torn minnu terütäs minnen ja tullõn. Sääl karja lätsi läbi likõ haina, kos ritsik tekse umma kurja häält, is olõ aigu mul sis takka kaia, kuis imä lehvit mullõ trepi päält. Ku saas viil ütskõrd minnä latsõpõlvõ, saas mürrätä sääl piinü liiva pääl, saas käkki hennäst mõtsa samblõ hõlma, sis kohegi es lännü ärä säält. Võromaa, Võromaa, .... **** võrumaa võru lapsepõlve võrumaa