Keila jõel kanuudega

Suur kevad on käes ja Mõmmi ning Aabits vajasid jalutamist. Õnneks on Eestis piisavalt jõgesid, kuhu neid julgeb hullama lasta. Seekord alustasime Keila jõega. Arvi ja Katrin tulid appi, et kanuud väga ülemeelikuks ei läheks. Väike kõhklus oli, et veetase võib olla juba nii madal, et tuleb matk kanuudega, mida oleme paar korda kogenud. On olnud kordi, kus kanuud on olnud vees vähem kui mudas, raiesmikul, heinamaal, kopratammide otsas ja muudes põnevates kohtades. Aga seekord oli kõik suurepärane — ka mõned väljastumised karastavasse vette tegid retke isegi paremaks. Jõgi ja seda ümbritsev mets kajasid looduse häältest ning kõik, mis õitses, andis sellele veel oma varjundi. Paar kilomeetrit enne Keilat oli keset jõge suurel palgil oma siinse elu lõpetanud suur kobras. Ta ei olnud veel väga paisunud, aga lõhnas nagu loodus ning temast tuli mööduda lähedalt, sest teisi läbipääse ei olnud. Nii et kui lähete Pärnu maantee alt jõele ja võtate suuna allavoolu Keila poole, siis on seal väikseid üllatusi.