Rain Epler: Kui riigil ei ole piisavalt taskukohast sisendenergiat, siis ei ole tal ka majanduskasvu

Kolmapäeval kukutas võimuliit läbi EKRE eelnõu, mille kohaselt tulnuks küsida Euroopa Komisjonilt Eesti energiaettevõtetele vabastust CO2 kvootidest. Miks seda sammu vaja on, seda selgitas ettekandja Rain Epler. Rain Epler: “2023. aastal tarbiti Euroopa Liidus energiat 60 eksadžauli ja sellest kaks kolmandikku ehk 40 eksadžauli tuli fossiilsetest allikatest – naftast, gaasist ja kivisöest. Väikese panuse andis kindlasti ka meie põlevkivi. Ja pange tähele: ainult kuue eksadžauli jagu sellest suutis Euroopa Liit ise toota, ülejäänu imporditi. Ehk siis kaks kolmandikku energiatarbest tuleb fossiilsetest allikatest ja 85% sellest fossiilsest allikast imporditakse. Kui me võrdleme siin teisi maailma suuri, siis näiteks Hiina, keda siin juhuenergeetika arendajad armastavad esile tuua kui väga suurt päikese- ja tuuleenergia arendajat – mida nad kahtlemata teevad, kas või juba selleks, et testida kõike seda, millest Euroopa suures osas sõltuvuses on, kõik meie see juhuelektri arendus ja nii materjalide kui ka seadmete mõttes tuleb Hiinast –, toodab kivisütt mahus, mis on tema enda tarbimisvajadus, aga lisaks impordib veel teist sama palju. Analüütikud arvavad, et ilmselt nad varuvad, et oleks pidevalt olemas stabiilne energiaallikas. Hiina arendab tuumajaamu sellise kiiruse ja hinnaga, millele kellelgi suurt midagi vastu panna ei ole. Võib-olla Lõuna-Korea suudab seal kiiruse hinna osas enam-vähem konkurentsi pakkuda. Neil on Hiinas üüratud hüdroenergia ressursid ja neil on maailma suuruselt neljandad gaasivarud – väga hästi energiaga varustatud regioon. Ainus asi, kus neil on defitsiit, on nafta, aga nad kompenseerivad seda muude allikatega. Nagu me teame, USA-st on saanud täna maailma suurim naftatootja. Lisaks sellele on neist saanud väga suur gaasitootja ja näiteks kivisütt on ameeriklastel ka üüratus koguses, seda nad isegi praegu ei kasuta, aga need reservid on neil olemas. Neil on olemas ka suur tuumaenergia tootmisvõimekus. Ehk ka Ameerikas on olemas väga ohtralt väga hea hinnaga kättesaadavat energiat. Nüüd, selles kontekstis Euroopa Liidus hästi palju ja valjuhäälselt räägitakse tööstusliku võimsuse taastamisest, viimasel ajal kaitsetööstuse arendamisest, konkurentsivõimest, majanduskasvust. Tohutult kõlavaid loosungeid. Paraku on nendel õõnes kõla. Ja ka meie koalitsioonipoliitikud kajavad nende loosungitega aktiivselt kaasa. Tegelikult ei Euroopas ega Eestis reaalses elus toimivaid lahendusi välja ei pakuta. Reaalne elu on see, et kui sul ei ole piisavalt taskukohast sisendenergiat, siis ei ole sul ka tööstust, ei ole sul majanduskasvu, ei ole konkurentsivõimet. Ja see tähendab, et su heaolu ei saa kasvada. Vastupidi. Ja geopoliitilises mõttes tähendab see seda, et sa muutud tähtsusetuks mängijaks. Ja seda me näeme ka viimasel ajal, et kui läbirääkimisi peetakse, siis kohati öeldakse üsna otsesõnu eurooplastele, et isegi kui asi puudutab Euroopat, siis teid me sinna läbirääkimiste laua taha ei oota, sest teil ei ole midagi asjalikku seal öelda. See ei ole hea koht, kus olla. Nii, et kui me võrdleme Euroopat Hiina ja USA-ga, siis selleks ei pea olema pikaajalise kogemusega ja palju õppinud analüütik, et saada aru: me elame regioonis, kes on oma olulisuse kaotanud. Kui me tuleme kodule lähemale, siis Eesti on tegelikult väiksusele vaatamata unikaalses positsioonis – meil on tohutud põlevkivivarud, meil on tohutu energiaallikas endal olemas, millega me võiksime varustada nii iseennast kui ka aidata häid naabreid. Ja miks me seda oma eelist ei kasuta, jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Veel 2018 oli Eesti elektri netoeksport 1,9 teravatt-tundi, peaaegu neljandik sellest mahust, mida me ise tarbime. Me olime, kui ingliskeelset terminit kasutada, selline Baltikumi powerhouse. Aga sealt oleme me nüüd liikunud sinna, kus me sõltume tugevast impordist. Ja nüüd ma jõuangi eelnõu juurde, mille eesmärk on peatada CO2-kvootide ostmise kohustus meie energiatootmisettevõtete jaoks. Ütlen ka seda, et võimaluse selleks annab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 122. Tegemist on otsuse eelnõuga, mis teeb Vabariigi Valitsusele ülesandeks koos meie naabritega alustada läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga, et meile teha see erand. Ja miks naabritega? Sest ka Läti-Leedu jaoks oleks väga oluline ja tervitatav, kui Eesti muutuks taas selliseks elektritootjaks, kes suudaks suures koguses seda eksportida, see mõjuks hästi ka Läti ja Leedu elektri hinnatasemele. Ja kui me vaatame Poolat, siis nendel on kivisüsi, kus ka nii-öelda kvoodiostu kohustusest vabastamine kindlasti aitaks konkurentsivõimet parandada, tööstust arendada." Rain Epleri kõne on täismahus kuulatav videos!