Värin üle vee

"Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev..." See laul on pühendatud neile, kes tunnevad end nähtamatuna. Neile, kes seisavad perroonil, samal ajal kui maailm neist mürinal mööda sõidab. See on lugu üksindusest, hääbumisest ja sellest vaiksest küsimusest meie sees: "Kas keegi üldse märkas, et ma siin olin?" Muusikaliselt on see kummardus Vladimir Võssotski pärandile –tema kompromissitu ausus ja valu on olnud mulle teejuhiks, et tuua teieni see lugu – toores, ilustamata ja päris. Kui sa tunned end täna nähtamatuna, siis tea, et see lugu on sinu jaoks. LYRICS: Vaikses toas ma kuulan enda mõtteid, aeg tiksub kuskil minu sees. Päevad kaovad nagu varjud õhtus, keegi ei küsi, mida ma teen. Peeglist vaatab vastu keegi, keda vaevu tunnen – vaevalt tean. Nimi võõras kõigile on nüüd. Kas kelleski ma üldse... süütasin leegi? Või tühjuses kajab ka see hüüd? Ja ma mõtlen, kuhu kadus see leek, mu silmist nüüd kustunud on see. Ja kõik minus vaikselt hääbub sel teel. Kas ma hajun nagu suits tuule käes – või jään kellegi mällu ma veel? Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev. Ilma et keegi mind märkaks või ulataks käe. Nagu leht, mis sügistuules kaob, ja unustus... müüri minu kaitseks laob. Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev. Kui ma kaon, kas keegi üldse märkab veel, või hääbun ma nagu hääl tuules? Oh-oh-oh… kui see ongi mu tee – olla lihtsalt siin… ja siis... olen värin, mis liigub üle vee. Armastus oli kord nagu tuli rinnus, soojus, mis ei püsinud minus. Nüüd vaid tuhk lebab minu peos ja hüüdja hääl kustub juba eos. Inimesed tulevad – ja lähevad mööda. Nagu rongid, mis ei peatu siin. Ma seisan perroonil ja vaatan, kuidas rong nad minema viib. Keegi neist ei pööra pead, just nagu mind polekski seal. Ja ma mõtlen... kas minus on midagi peidus veel, mis võiks veel kedagi puudutada? Või olen vaid ma vari, mis kaob seina pealt, kui valgus kustub ja öö on ees. Ja igavikku... kaon ma sel teel. Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev. Ilma et keegi mind märkaks või ulataks käe. Nagu leht, mis sügistuules kaob, ja unustus... müüri minu kaitseks laob. Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev. Kui ma kaon, kas keegi üldse märkab veel, või hääbun ma nagu hääl tuules? Oh-oh-oh… kui see ongi mu tee – olla lihtsalt siin… ja siis... olen värin, mis liigub üle vee. Äkki kuskil keegi siiski mäletab ühte pilku. Üht nime. Üht hetke. Äkki minus oli rohkem, kui ma ise näen – midagi, mis meelde jääb. Aga kui ei – siis las ma hajun vaikselt, nagu udu üle hommikuse tee. Ilma jäljeta, ilma hääleta – lihtsalt kaon… kui tuul üle vee. Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev. Ilma et keegi mind märkaks või ulataks käe. Nagu leht, mis sügistuules kaob, ja unustus... müüri minu kaitseks laob. Ma tahaks kaduda vaikselt – kaduda kui eilne päev. Kui ma kaon, kas keegi üldse märkab veel või tuhmun ma ajas nagu pilt seina peal? Oh-oh-oh… kui see ongi mu tee – olla lihtsalt siin… ja siis... olen värin, mis liigub üle vee. Nagu leht, mis vaikselt langeb ja keegi ei näe… olen värin, mis liigub üle vee... Värin üle vee... üle vee... TOETA MINU LOOMINGUT / SUPPORT MY WORK: Kui see lugu sind puudutas, siis näita oma poolehoidu: 👍 LIKE – see aitab videol jõuda rohkemate inimesteni! 💬 COMMENT – jaga oma mõtteid, emotsioone või mälestusi, mis sul seda lugu kuulates tekkisid. Loen ja vastan kõigile! 📢 SHARE – jaga seda videot sõpradega või sotsiaalmeedias. Sõnad: A.K.M Muusika: A.K.M JÄLGI MIND / FOLLOW ME: TikTok: www.tiktok.com/@a.k.m7700 📌 MÄRKESÕNAD / TAGS: #eestimuusika #estonianmusic #autorilaul #ballaad #ballad #üksindus #loneliness #melanhoolia #melancholic #akustiline #acoustic #chanson #bard #vossotski #ballad #vossotsky #deepmusic #sadmusic #emotionalmusic #uuslaul