Väikeste Lõõtspillide Ühing - Suvitusmaja

VLÜ - Suvitusmaja Seal metsa all seisis üks suvitusmaja, kus laulmas oli lindude koor. Linnukene oksa peal pesakest punus, ise vilistas viisakat viit. Sinna tuli üks rändaja, nukker tema nägu, jäi seisatama pärnapuude all. Linnukene laulis, mis rändaja jagu, aga seegi ei meeldinud tal. Maha mind jätsivad isa ja ema, õde venda ei olegi mul. Kallim, kelle pilti oma rinnal mina kandsin, läks ära ja unustas mind. Aga õnne siin ilmas ei ole mina leidnud, ei rõemulik olegi ma. Seda minul näitavad pisarad palgel, et siin ilmas mina õnne ei saa.